Selleks, et tulevikus pakkuda väikebussireise Põhja-Norrasse, oli tarvis kõigepealt teha peaproov. Võtsin ühe väikese Norra väikebussi ja asusin varakevadel teele Norra poole.

Sel ajal, kui idee alles arenes, oli mu 23-kohalises bussis täpselt õige arv reisijaid. Keegi ei kaevanud ega kiitnud. Kõik suhtlesid täpselt selles keeles, mida vajasin – vaikuse keeles!

Tallinnast laevale astudes suundusin kohe hommikusöögile. Tugev eine oli hädavajalik, sest kes teab, millal järgmine kord võimalus avaneb.

Esimese suure peatuse tegin TAMPERES. Kuigi minu lõppeesmärgiks on OULU ja läbi Lahti ning Jyväskyla jõuaksin sinna palju kiiremini, oli seiklusjanu nii suur, et otsustasin teadlikult teistsuguse tee kasuks.

Peaaegu igal pühapäeva õhtul jõuan Tamperesse kell 23:00 ning naasen varahommikul kell 5:00. Mulle meeldib sõita Vilniuse – Riia – Tallinna – Helsingi – Tampere marsruudil, eriti Tallinna – Helsingi – Tampere lõigul.

Ööbimiseks valisin Oulu, valides tagasihoidliku hotelli, kust saaksin varahommikul teele asuda Põhjamaale. Umbes 100 kilomeetrit pärast Tamperet muutus ilm ja iga 50 kilomeetriga läks järjest külmemaks ja lumisemaks.

Hotellis ööbisin mina sama hulga rahvaga, nagu oli mul reisijaid. Isegi ühtegi töötajat ei olnud hotellis. Broneerides toa, sain ma välisukse koodi, kus mind video vahendusel tuvastati. Tupp sisenemiseks oli toa ukselingil väike koodipult nelja numbriga. Minule sattus voodi 1, ka see määrati hotelli poolt kindlalt, mis oli siis kardinatega suletud!