Meie bussijuhid on sõitnud kõige erinevamate bussidega. Täna saime aga uue väljakutse. Enne kui jõudsime söögilauast tõusta, kostus juba telefoni helin – tuli KOHE minna Tallinna lennujaama ja alustada teekonda Rootsi, läbi Soome.
Kui Helsingis lennukist välja tulin, märkasin, et minu järgmine lend väljub väravast 9. Tore! Vasakul oli värav 10 ja paremal 8. Algul ehmatasin ära, kus siis see 9 asub. Lõpuks, kui mõistus koju jõudis, selgus, et tuleb samasse lennukisse tagasi ronida, sest see lendab edasi Göteborgi!
Kuna Göteborgi lennujaamast tuli veel bussiga edasi sõita, ostsin kogenud reisijana kohe müügipunktist piletid ning sain sõidu alustada. Kahjuks jäid mitmed kaasreisijad maha, sest buss oli juba väljunud!
Kuigi mäletasin, et hotell asub silla taga, üllatas mind tee, mida mööda sinna jõudsin – see oli mõeldud ainult bussidele ja trammidele, ning mina ei olnud bussijuht. Olin täiesti oma jalgadel! Hotelli leidmine oli lihtne, kuid keeruliseks osutus silla kõrgele servale tagasi jõudmine, et otse ukse ette pääseda. Selleks tuli kõndida ligi pool kilomeetrit või isegi rohkem.
Järgmisel päeval õnnestus mul õigel ajal ärgata, nii et mulle määratud hommikusöök maitses suurepäraselt. Olen selles hotellis varemgi viibinud, kuid tihti on juhtunud nii, et kui olen sööklaukse leidnud, on see justkui nina ees kinni olnud!
Leidsin lõpuks üles bussi, millega pidi koju sõitma. See oli pikk nagu paeluss, lausa 18,6 meetrit. Eriti eriliseks tegi selle asjaolu, et tanklas võis blondiinina diisli vooliku ette jääda seisma, sest nüüd tuli sõna otseses mõttes “särtsu” taga ajada. Esimest korda sain sõita lõõtsaga ning see oli ka minu esimene elektribuss.
Seda et bussi tankida pole üldse kerge, sellest sain ma kiiresti aru. Kõik elektripunktid olid mõeldud sõiduautodele. Selleks, et mina ka tilgake voolu saaksin, pidin kinni parkima lausa seitse sõiduauto kohta. Õnneks keegi ei kurjustanud, vaid kõik vaatasid suure imestusega. Jah, üks pättus tuli veel teha – panin Circle K tanklas liikluse tagurpidi käima, sest kui oleksin õigest august sisse sõitnud, siis poleks ma kunagi voolu saanud!
Minu voodi ootas mind GRÄNNA linnas, alles nädal hiljem sain teada, et tegu on kuulsa järveäärse linnaga, kus valmistatakse pulgakomme! Hommikusöök hotellis oli ikka nagu tõelises kuningalossis, istusin üksi suures saalis, suure laua taga ja nautisin ise ennast!
Teekond kodu poole jätkus sujuvalt, peatudes vaheldumisi järgmistes Circle-K tanklates, kust ammutasin energiat. Elektri puhul on aga üks kummaline omadus – kui see otsa saab, ei saa seda ämbri ega kilekotiga enam kunagi tagasi!
Enne, kui koju minev laev mind pardale võttis, külastasin Norrtälje linna ja tegin tellimustöö ära. See kala oli tõeline näide – ilmselt oli nii halvaks läinud, et konservikarbid olid täiesti ülespunnitud!
Nii mind laevake siis koju tõigi, Paldiskist
